Tanya Escudero, Jekaterina Maadla, Mari-Liis Jakobson ja Ivan Polynin
Mitmekultuurilises ja -keelses ühiskonnas nagu Eesti, on tõhus kultuuridevaheline suhtlus riigikeelt vähe valdavate kogukondade kaasamisel ja sotsiaalsel osalemisel ülioluline.
COVID-19 tervisekriis tõestas, et suutmatus jõuda kõigi ühiskonnarühmadeni mõjutab negatiivselt terveid riike. Siiski on teadusuuringutes pööratud kultuuridevahelisele kriisikommunikatsioonile uute teede ja lahenduste leidmiseks väga vähe tähelepanu.
Käesolev raport töötati välja vastusena sellele vajadusele ning on väljund projektile „Improving communication with migrants for crisis preparedness: lessons learmed from COVID-19“, mille viisid läbi teadlased kolmes riigis: Eestis, Soomes ja Lätis. Selle eesmärk on pakkuda välja kiirreageerimise kriisikommunikatsioonistrateegiaid, edastamaks teavet keelevähemustele hädaolukordades. Uuringu rahvusvahelise iseloomu kaudu püütakse tugevdada ka koostööd Läänemere piirkonna riikide vahel piiriüleste hädaolukordade lahendamisel ja leida viise, kuidas kasutada selle koostöö käigus saadud teadmisi probleemide lahendamiseks nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil.
Põhieesmärgi saavutamiseks püüdsime kaardistada takistused mitte-eestikeelsete kogukondadega suhtlemisel Eestis ja selgitada välja head tavad, mida saaks tulevikus kasutada. Selleks intervjueerisime pandeemiakriisi ajal kommunikatsioonitegevuses olulist rolli mänginud organisatsioonide esindajaid. Need huvirühmad esindasid viit Eesti valdkonda: valitsusasutusi, ettevõtteid, kõrgkoole, mittetulundusühinguid ja meediat.
Tulemused näitavad, et lisaks elanikkonna umbusaldusele riigiasutuste vastu, on olnud mitmeid takistusi, mis on olukorda veelgi raskendanud ja potentisaalselt kujutanud ohtu ka ühiskonnale tervikuna, sealhulgas ebapiisav teave mitteametlikes keeltes või selle teabe aeglane edastamine; vastuolulised või segased sõnumid ametlikest allikatest; eksitava teabe kiire levik erinevates valdkondades, näiteks sotsiaalmeedias; valitsuste ja teiste huvirühmade vahelise koostöö puudumine ning monoliitsed strateegiad, mis ei ole kohandatud konkreetsete kogukondade vajadustele ja muredele, nagu juhtus näiteks vaktsineerimiskampaania käigus. Nende takistuste tuvastamine ja viisid, kuidas erinevad huvirühmad on nendega tegelenud, on andnud aluse mõningatele soovitustele tulevaste kriiside puhuks.
